Esimese hommikusöögi elamuse saime kohe esimesel hommikul Galways. Pärast varast ärkamist ja poolteise tunnist jalutuskäiku varahommikuses tühjas linnas oli kõht juba väga hele ja lauale toodud taldrikutäis lõhnas nii isuäratavalt. Nüüd sai lõplikult selgeks, millest koosneb üks täismõõdus iiri hommikusöök: 1 härjasilm, kaks viilu sinki, kaks vorstikest (tekstuurilt midagi viineri ja grillvorsti vahepealset, mõõdult nagu viinerid), üks viil valget tanguvorsti ja üks viil verivorsti (kohapeal nimetusega white and black pudding). Niiöelda salati eest oli taldrikul veerand küpsetatud tomatit ja üks küpsetatud šampinjon. Vaatluse põhjal oli esimeseks üllatuseks see, et peekon (bacon) ei näegi välja peekoni moodi, vaid on rohkem taine sink. Oli aeg asuda maitsma. Tangu- ja verivorst tekstuurilt üsna meie omade moodi, vast veidi peenem, kuid tang siiski eristatav. Maitse aga hoopis vürtsikam, tundus nagu oleks rohkelt vürtsi lisatud. Vorstid ka üsna maitsekad. Lõppkokkuvõttes lõi terve see söök kere seest üsna soojaks ja täitis muidugi kõhu hästi ära.
Teine hommikusöök oli pubi pealses võõrastemajas Milltowni külas. Hommikusöögile lisas värvi muhe taat, kes meile toitu serveeris. Eelmisel päeval oli selle maakonna meeskond jalgpalli finaalis kaotanud Dublini võistkonnale ja sellest pidi põjalikult rääkima. Oli kurb esmaspäev, kuid järgmisel aastal tehtavat kõik jälle heaks. Algselt nägi kõik taldrikul üsna samasugune välja, kuid puudusid tomat ja seen. Vorstid olid aga kõvasti suuremad, ikka korralikud prisked sardellid. Aeg oli asuda maitsma. Hoopis mahedam kraam, ei olnud üldse nii vürtsikas, kuid ka mitte nii mahe, kui eesti verivorst. Hommikusöögile panid punkti värsked maasikad ja mustikad. Nämmi.
Kolmas hommikusöök Corki lähedal B&B kohas. Taas oli taldrikule ilmunud tomat, seekord poolik. Seeeest aga vostid olid taas läinud tagasi viineri mõõtudesse. Hoopis oli aga puudu veri- ja tanguvorst. Pettumus. Samasuguses meeleolus oli ka kõht. Kuigi sõime korralikult taldriku tühjaks ja selle otsa veel röstsaiad moosiga, ütles kõht, et midagi oleks nagu puudu. Tund hiljem vaatasime Kildare's himustava pilguga kohvikuid ja värskeid saiakesi.
Viimane hommikusöök oli jälle pubi võõrastemajas Waterfordi lähedal väikeses Mullinavati külas. Kõigist kõige priskem: suured vorstid, tangu- ja verivorstid tagasi taldrikul. Seekord oli singi küljes ka pekiriba. Ei saa öelda, et seda just väga himustanud oleks. Aga täiesti uue asjana oli lisandunud kartulikook (tundus olevat tehtud päris riivitud kartulitest) ja oad punases magusavõitu kastmes. Viimastest ei osanud hoolida, sest maitse oli ikka väga võõras ja imelik (magus). Nii jäid oad meist söömata. Aga ei olnud ka lugu, sest kõht sai pilgeni täis ja see tunne kestis pea õhtuni. Ainsa asjana oleks igatsenud midagi värsket -- salatit või puuvilja. Ülepäeva väike kild tomatit jääb ikka väheks.
Kokkuvõtteks. Traditsiooniline iiri hommikusöök on eestlasele täitsa sobiv, aga neli päeva järjest on seda ehk liiga palju. Samas on muidugi hea, kui reisi peal kõht hommikul täis süüa ja ei pea enamuse päeva muretsema kõhutäie pärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar